Legende krahviperest

Hans Heinrich Fersen

Olustvere krahv Hans Heinrich Fersen olnud Poola revolutsiooni ajal vene vägede juhatajaid. Nad teinud poolakatega hirmsad tükid ära. Mõnel pool põgenenud poolakad kirikutesse. Kui kirik puupüsti rahvast täis olnud, pannud venelased kiriku uksed kinni, süüdanud kiriku põlema ja põletanud kiriku ühes rahvaga ära. ühe niisuguse põletamise puhul näinud Fersen, kuidas üks naisterahvas, laps süles, tuleleegis taeva poole tõusnud. See olnud kõige õudsem silmapilk tema elus ja vapustanud teda nii, et ta niisugused rahvapõletamised ära keelanud. Seda lugu jutustanud Fersen ise mitmele.

Poola sõjas saanud sama Fersen ka surma. Ta hukutajaks olnud üks Poola naisterahvas. Krahv sõitnud ilma ihukaitseta, ainult kutsariga kohtamisele selle naisega. Ta peatunud ühe suure lossi ees, käskinud kutsaril oodata ja astunud ise sisse. Mõne aja pärast löödud uks lahti, visatud verine süda kutsari juure kalessi ja öeldud: "See on krahvi süda, krahvi ennast ei ole enam olemas." Kutsar pannud selle südame piiritusse ja toonud Olustveresse. Siin paigutatud süda hõbekarbi sisse ja pandud karp halli marmorsambasse, mis Suure-Jaani kiriku laulukojas pahemal pool altari kõrvas seisab ja mille peal ka krahv Ferseni väike vapikuju on.

Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg jutustas, et kui viimane kord kirikut remonteeriti, siis võetud sammas lahti ja leitud, et hõbekarp südamega olnud kadunud. Karbi kohal olnud ainult verine plekk näha. Arvatavasti viisid töölised, kes hõbekarbist olid kuulnud, karbi kõige südamega ära. Töölise Tihase arvamise järele, kes viimase remondi puhul samba lahti võttis, ei ole süda mitte hõbekarbis olnud, vaid klaaspurgis, mille ümber olnud ümargune puunõu. Suure-Jaani kalmistuvaht saanud krahv Fersenilt iga aasta 2 toopi piiritust purgi jälletäitmiseks, kui piiritus kahaneb. Nüüd olla süda kadunud, klaaspurk purunenud ja tühi. Ametlike teadete järgi olla krahv Hans Heinrich Fersen langenud 16. juulil 1800. Aastal Dubno lahingus Volõõnias.

 

Fabian Fersen

üks Olustvere krahv, Fabian Fersen, olnud üleloomuliste võimetega, nagu mõni rosenkreuzer või india jogiin. Kord sõitnud ta suurt maanteed mööda Olustverest Võhma poole. Pahajänese ja Võhma vahel käskinud ta kutsaril hobuseid peatada. Ta öelnud: "Kõo mõisa väljal poksivad kaks sokku. Nende lähedal on üks tall. Kardan, et nad tallele viga teevad." Krahv jäänud seepeale natukeseks ajaks nagu tukastama, siis ärganud üles ja öelnud: "Nüüd võime edasi sõita. Päästsin talle. Sokud ei saa väetile enam viga teha."

Võhma ja Kõo vahel on umbes 11 versta. Sõjas kõndinud see krahv rahulikult kuulirahe all, kellegi kuul ei ole teda trehvanud. Teensile öelnud ta: "Käi minu järel ja pane oma jalad alati täpselt minu jälgedesse, siis pole sul kuulisid karta." Kui krahv sõtta sõitnud, siis kinnitanud prouale, et tema äraoleku ajal ei tohi keegi tema tuppa minna, mille ukse ta lukustanud. Niiviisi juhtunud see mitu korda, et krahv tõlda istunud ja ära sõitnud, pärast jälle tagasi tulnud ja ise oma tuppa läinud ning asi olnud korras. Kord tulnud proual krahvi äraolekul uudishimu järele vaadata, mis saladus krahvil seal toas on, et keegi ei tohi enne krahvi tagasitulekut sinna sisse vaadata. Proua muukinud ukse lahti - toas voodis maganud krahv ise. Ta ärganud ja öelnud prouale: "Miks sa mu keelust üle astusid? Nüüd pean ma surema."

 

Paul Fersen

Eelviimane Olustvere krahv oli Paul Fersen. Tema ema, sündinud von Silberharnisk, rootslanna, nagu ta nimi näitab, olnud ebaharilike kalduvustega. Tal olnud reisimiskirg. Suures, toredas, eriti tema jaoks ehitatud reisitõllas, mille sees ka ahi olnud ja mille ette kuus hobust rakendatud, reisinud krahvinna suviti ja talviti hiilgava pompiga. Nende reiside peale kulunud kogu ta suur varandus ja kui ta mees surnud, pole sel olnud särkigi selga panna. Ainult maniski pandud ette. Seda kurba lugu jutustanud Paul ise. Olles niiviisi vaesestunud, pidanud krahvinna vanas eas kodus istuma omas puumajas, mis seisnud Olustvere mõisa praeguste kahe lossi vahel. Kui kord mõisa rehi - see seisnud seal kus nüüd on puukool - maha põlenud, siis masindatud ja ropsitud mõisa linu krahvinna korteris, kes enda kasutada jätnud vaid ühe toa.

Paul Fersen oli kirglik, julge jahimees ja sai keiser Aleksander II jäägermeistriks. Kusagil oma reisil olnud keiser tiigrijahil. Keegi tema seltskonnas pole julgenud hirmsa röövlooma vastu välja minna, kui aga Fersen. Sellepärast hinnanud teda ka keiser.
Kuna ta ei olnud vanematelt kuigi palju varandust pärinud, pidi aga oma seisuse kohaselt elama ja armastas pummeldada, siis sattus ta kitsikusse. Et oma asja parandada, meelitas ta ära päratu rikka vene krahv Strogonovi tütre. Strogonov oli hirmus vihane, ei tahtnud oma tütre, olgu küll juba vanapoole preili, abielust säärase "karjapoisiga" midagi kuulda. Tema kaebuse peale pandi Fersen vangi.

Kes teab, kui kaua Fersen oleks vanglas istunud, kui mitte kõrgeima aristokraatia daamid poleks kavalust tarvitanud, et romantilist noorpaari aidata. Kord keisri õueballil istunud nad nukralt vaikides. Nähes seda, küsinud keiser, mispärast nad ballil nii kurvad on? "Sellepärast," vastanud daamid, "et krahv Fersenit, kõige paremat tantsijat, siin ei ole." Aleksander II kui viisakas kavaler ei võinud daamisid lohutamata jätta, ta käskinud kohe Fersen vangist pidule tuua, kus daamid teda juubeldades vastu võtnud. Nüüd pole Strogonov enam võinud viha kanda ega vastu panna. Ta leppinud noorpaariga ära ja annud oma tütrele Strogonovi kohase kaasavara.

Strogonovi teine tütar oli vürst Saltõkovi proua. Lasteta leseks jäies hakkas ta oma õemeest Fersenit armastama, külastas teda tihti, tikkus talle sülle, kuni ta käest poja sai. Väljaspool abielu sündinud last ei olnud tol ajal kerge legaliseerida, tema pidi oma ristiisa nime järele lihtkodaniku Aleksandrovi nime kandma. Ema suri varsti peale seda ja pärandas kogu oma suure varanduse pojale, kes nüüd jäi isa kasvatada. Fersen lõi aga varsti suure osa oma poja pärandusest läbi ja järele jäänud osa kinnitas enda nimele. Poja südant sõi see, et tema isa on krahv, ema vürstinna, aga tema ise alamas seisuses ja nüüd ka osa pärandusest pidi ilma jääma. Kurvastus ja suur tüli isaga, kusjuures toolid lennanud ja purunenud, viisid ta nõnda kaugele, et ta jäi nõdrameelseks ja suri Riias nõdrameelsete majas pärast pikaajalist sealviibimist.

 

Korraarmastus

Krahvil olnud hea meel, kui töölised põllult kivid ära koristanud ja põllu ääre kannud. Keda ta näinud seda tegevat, sellele kinkinud 15 või 20 kopikat. Teolised ja moonakad on aga kavalad rebased. Kui keegi neist väljal töötades näinud, et krahv tuleb, siis jätnud muu töö seisma, kahmanud kivimüraka sülle ja tassinud põllupeenrale. Saanud muidugi krahvilt hariliku tasu. Kui krahv eemale läinud, siis toonud kivi põllule tagasi, et teinekord jälle tema kandmisega raha teenida. Nii teeninud mõni mees ühe kivi kandmisega mitu rubla. Mõnele kivikandjale öelnud krahv küll ka raha andes: "Sina raip muul ajal kive ei kanna, kui ainult mind nähes."

üks moonakapoiss läinud sõnnikukoormaga tiigi äärt mööda. Tal olnud jäme toigas peos. Nähes, et vana krahv tuleb vastu, visanud ta ruttu toika käest tiiki, siis peatanud hobuse, läinud õige tiigi lähedale ja vahtinud vette. Krahv jõudnud ta juure ja küsinud, mis ta sinna vette vahib. Poiss vastanud, et seal sees on üks inetu toigas, rikub tiigi ilu. Vaja ta välja tuua. Karanud kõige riietega vette ja toonud toika välja.See korralikkusetunne meeldinud krahvile väga, ta teinud poisile hea kingituse.

 

Nikolai Fersen

Kubjas Jürgeni naine haigestunud. Krahv kuulnud seda ja küsinud õues vastutulevalt mehelt, mis naisel viga. Mees seletanud asjalugu ja seal juures olev krahvi proua, kes eesti keelest aru ei saanud - ta rääkinud ainult vene ja prantsuse keelt - küsinud krahvilt, milles asi seisneb. Siis öelnud: "Ma tunnen seda haigust, ka minul on see olnud. Vaja ravimiseks end paremini toita ja veini juua." Et aga kehval kupjal see võimatu olnud, käskinud krahvinna omast köögist haigele toitu saata. Saatnud talle üksteise järgi kuus pudelit veini. Haiget toitnud ta niiviisi kuu aega. Kord tulnud lõunaks ootamata külalisi; köögitüdruk öelnud, et seekord haigele suppi ei jätku. Krahvi proua vastanud: "Minu haigele peab jätkuma, pane haige portsjon kõige esiti kõrvale; mis üle jääb, selle jagame külalistele.

Arstiabi anti Olustvere mõisas ülepea ohtrasti, eriti siis, kui krahvi perekond kodus oli. Seda aga tarvitanud mõned moonakad kurjasti. Nad teeselnud haigust, et saaks laiselda. Tohter, vist dr. Truhardt Viljandist - kes kohale kutsutud, vaadanud ühe säärase teeskleja läbi ja öelnud: "Ma annan sulle mõjuva rohu, mis sind terveks teeb, kui sa tõesti haige oled, nagu räägiti. Kui sa aga ainult vigurdad, siis toob see rohi sulle ägedat valu." Mees keerelnud pärast valudes ja seda nähes pole teised tükimehed enam söandanud tulla haigust teesklema tohtri juurde, kellel olnud säärased imelikud salakavalad rohud.

© 2015 Olustvere Mõis. All rights reserved. Web by Visuality.